2: Interneti arengust

USA Kaitseministeerium algatas 1958 ARPA (Advanced Research Projects Agency Network), et edendada teaduse ja tehnoloogia arengut. MIT professor Joseph Licklider veenis ARPA't finantseerima projekti, mis aitaks ühendada kogu riigi teadlasi ja insenere ühtsesse arvutivõrku. 1966 alustatigi ARPANET'i projekt eesmärgiga ühendada USA sõjaväe arvutid võrku. Esimesed arvutid, sealhulgas suuremate USA ülikoolide omad, ühendati võrku 1969. ARPANET'I suurim innovatsioon andmesides oli paketiedastuse juurutamine. 

ARPANET kasvas mitme aastakümne jooksul, mil arvutite hulk tõusis oma aja kohta üsna suureks, kuid mujal maailmas sündisid samal ajal sarnased arvutivõrgud, mis kõik kasutasid erinevaid protokolle. Isegi kui olnuks soovi ja võimalust neid omavahel liita, polnuks see seetõttu võimalik. Probleemi lahendus sündis 1974 TCP/IP väljaarendamisega. See kujutas endast standardset andmepakettide käitlemise viisi. See võimaldas ARPANET'iga ühendada ka teisi arvutivõrke ja üksikuid arvuteid. 

Võrku ühendatud arvutite lumepallina kasvav hulk põhjustas aga Stanfordi Ülikoolis asunud süsteemi ülekoormuse. Arvutite muutuv hulk ja nende asukohtade vahetus tekitasid aadressiraamatusse vigu, mille tõttu oli kohati kogu võrk häiritud. Kuna samal ajal kasvas ka e-kirjade saatmine, mis viis senise süsteemi kokkuvarisemise ääreni, siis võeti kasutusele tänapäevane DNS.

1980. lõpus märkas USA Kaitseministeerium, et nende ülesanne arvutivõrgu ülesehitamises on täidetud ja isegi ületatud – algselt oli neil soov luua vaid asjaomaseid asutusi ühendav võrgustik, kuid nüüd kuulus sellesse tuhandeid ja tuhandeid muid arvuteid, mille haldamine oli ARPANET'ile liigne koorem. ARPANET'il otsustati juhe seinast tõmmata kuid enne oli vaja leida mantlipärija, kes seda võrku edasi arendaks.  

Avalik algne internet sai alguse juba 1970. aastatel kui mõned firmad hakkasid pakkuma eraisikutele võimalust arvutivõrku kasutada. Teenuste hulka kuulusid e-post, "jututoad" ja näiteks mõned ajalehed. Mõned teenusepakkujad võimaldasid erateenust vaid öösiti ja nädalavahetustel, mil ärikasutajad seda ei vajanud. Seejuures olid eri teenusepakkujad justkui eraldatud saared, mis omavahel ei kattunud. 

Uueks arvutivõrgu haldajaks paistis sobivat NSFNET (National Science Foundation Network). NSFNET alustas võrguhaldusega 1986 ja juba aasta hiljem oli kasvanud nii suureks, et vajas võrguliikluse haldamiseks tohutuid uuendusi. 

1989 ilmusid areenile esimesed ISPd (Internet Service Provider), mis rentisid võrguligipääsu tavakasutajatele. Kuid internet polnud võrreldav sellega, milline see on täna või isegi sellest ajast vaid 4-5 aastat hiljem. 

1989 hakkasid Tim Berners-Lee ja Robert Cailliau tegelema Interneti kasutajasõbralikumaks ja atraktiivseks muutmise probleemiga alustades kõigepealt selles orienteerumise restruktureerimisega. Lahenduseks oli hüpertekst. Kui varem pidi Internetis liikuma edasi-tagasi nagu arvuti failipuus, siis "hypertext" andis võimaluse luua kasutajaliideseid, kus on võimalik hüpata ühelt lehelt teisele ilma tüütu edasi-tagasi ronimiseta. See pani aluse WWW'le, mis toodi avalikkuse ette 1993. 

Sündisid esimesed veebilehitsejad. Veebilehtede hulk kasvas plahvatuslikult ja sellele järgnes võrgukasutajate hulk. Nagu inimestel kombeks, püüti ka seal kohe raha teha. Sündis dot-com-mull, mis 2000.-2001. plahvatas, sest internetiäri ootused ja eeldused ei vastanud päriselt tegelikkusele. Selle toibumine triljonite dollarite suurusest kaotusest võttis veel mitmeid aastaid. 

Muude teenuste seas sündisid loomulikult algsed sotsiaalvõrgustikud. Need erinesid tänastest nagu öö ja päev. Peamiselt sisuloojad lõid mistahes sisu, mille nad seejärel oma kodulehele riputasid ning teised said käia seda vaatamas ja sageli ka kommenteerimas. Kommentaariumides tekkisid teemalõngad. Selle ja varasema Interneti BBS (bulletin board system) lehtede baasil sündisid esimesed internetifoorumid. 

2005. aasta ümber tekitas võrgus suuri laineid uus tehnoloogia – lairibaühendus. Kui varasemalt kasutas suurem osa internetikasutajatest telefonimodemeid, mis pakkusid andmesidekiirust kuni 56Kb/s, siis DSL ja kaabelühendused võimaldasid kümneid ja isegi sadu kordi kiiremat ühendust. 

Selle tulemusel tekkisid andmekeskused, mis hakkasid tarbijate kiirema ja mugavama teenindamise eesmärgil majutama üha suuremaks kasvavaid veebilehti, mida varem majutati harilikult lehe omaniku enese serveris ja see on ka ajastu, kus me praegu elame.

Allikad:
https://www.britannica.com/biography/J-C-R-Licklider
https://www.internetsociety.org/internet/history-internet/brief-history-internet/
https://icannwiki.org/ARPANET
https://www.geeksforgeeks.org/what-is-bulletin-board-system/