ITSPEA Elar Must

Antipiraatlus jäi suhteliselt algelisse seisu kuni interneti massidesse jõudmiseni. Olemasolevad tehnoloogiad ei suutnud pakkuda lahendusi, mis suudaks üheaegselt tootja huve kaitsta ja tarbijale mugav olla. Iga populaarsem tarkvara muugiti häkkerite poolt suuremate raskusteta lahti. Tarbijad olid muidugi rahul, kuid paraku levisid seetõttu ka erinevad viirused, mis on jällegi eraldi teema. Läbimurret ei tulnud tegelikult isegi interneti massidesse jõudmisega ja kui päris aus olla, siis pole seda tulnud siiamaani. Suund võeti sellele, et kontrollida tarkvara legaalsust üle interneti selle paigaldamise hetkel või ideaaljuhul reaalajas selle kasutamise ajal. Algul oli võtmesõnaks juba unustatud vana – karbile trükitud kood. Paraku polnud aga võimalik või kasumlik siduda iga üksikut koopiat unikaalse koodiga, mistõttu leiutasid häkkerid kiirelt nn. keygen'id (koodigeneraatorid), mis genereerisid nõutud algoritmidele vastavaid koode. Tarkvaratootjad ei suutnud koodide autentsust kontro...

Virginia Shea "Netiquette" -   "Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus"  (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life) – see on suurelt osalt  tähtsuse   kaotanud. Virginia   Shea raamatu  "Netiquette"  ilmumisaastal 1997. oli netikultuur tõepoolest pigem reaalse elu (IRL – in real life) pikendus, mistõttu oli mõistlik eeldada netis samasugust käitumist nagu IRL is. Internet oli justkui telefon 2.0 – midagi ametlikku ja tähtsat. Eelmise sajandi keskel ja ennegi olid ju isegi ajaleheartiklid ja brošüürid, kus räägiti täie tõsidusega telefoni kasutamise reeglitest ja etiketist. Rõhutati kõnele vastamise, lõpetamise ja õige sõnastuse äärmist tähtsust ning kõike muud sedavõrd olulise sündmusega nagu TELEFONIKÕNE seonduvat. Ilmselt oli telefon tollal sõna otseses mõttes kantseleielu peegeldus ning nõudis vastavat lähenemist isegi eraelus. Vanemate inimeste s õnul  polnud telefon veel ka 1980-ndatel mingi meelelah...

Hetkel, mil keegi esimest korda oma koodijupile hinnalipiku külge pani, sündis tarkvarapiraatlus.  Nagu arvata võibki, oli algul kõik lihtne. Piraat lihtsalt kopeeris tarkvara ümber ja autoril polnud mingit võimalust seda takistada. Võib arvata, et päris alguses polnud autoril selle vastu mitte midagi, et tema kood levib, sest see tõi talle tuntust ning palka sai ta millegi muu kui levitated koopiate hulga eest, ent kui arvutid hakkasid levima, sai kiirelt selgeks, et kopeerimist piirates on võimalik teenida märkimisväärseid summasid. Nii sündis omakorda antipiraatlus, mis on aastakümnete jooksul näidanud inimmõistuse loomingulisuse piiramatust. Järgnevalt toon põnevamaid näiteid viisidest, millega on üritatud piirata tarkvara loata kopeerimist. Kui jätta kõrvale turvamees arvutuskeskuse väravas, kes kontrollis, et ükski väljuja ei tassiks suuri kaste perfokaartidega, võib öelda, et esimene piraatlusevastane meede oli aktiveerimiskood, mis trükiti tarkvara pakendile ning mis t...

Interneti, telekommunikatsioonivahendite ja rakenduste kasutajate tegevuse ja eelistuste jälgimine Eestis ei erine minu arvates palju samast nähtusest mujal maailmas (kui jätta kõrvale totalitaarsed riigid). Tahest-tahtmata on tegu kahe- või isegi enamateralise mõõgaga. Ühest küljest võib väita, et kasutaja maitsete, eelistuste ja käitumismustrite (sh. geolokatsiooniandmete) abil on võimalik talle suures pildis pakkuda personaalsemat kogemust. Teades ta huve ja hobisid, on võimalik suunata teda haakuvate kohtade, kaupade ja teenuste juurde, mis ideaalis aitaks tal näiteks aega kokku hoida.  Kõlab justkui hästi, ent tuleb arvestada ka negatiivsete külgedega. Esiteks tekib oht niiöelda netigetostumiseks, mis seisneb selles, et üha enam ja enam isikustatud suunamiste tulemusel satub kasutaja niivõrd sügavale enda ümber punutud labürinti, et muu maailm enam eriti välja ei paista. Teiseks jääb alati õhku oht, et (märkamatult) kogutud andmed võivad sattuda valedesse kätesse – olgu sellek...