Vabateema: Tarkvarapiraatluse vastumeetmed läbi ajaloo (1. osa)

Hetkel, mil keegi esimest korda oma koodijupile hinnalipiku külge pani, sündis tarkvarapiraatlus. 

Nagu arvata võibki, oli algul kõik lihtne. Piraat lihtsalt kopeeris tarkvara ümber ja autoril polnud mingit võimalust seda takistada. Võib arvata, et päris alguses polnud autoril selle vastu mitte midagi, et tema kood levib, sest see tõi talle tuntust ning palka sai ta millegi muu kui levitated koopiate hulga eest, ent kui arvutid hakkasid levima, sai kiirelt selgeks, et kopeerimist piirates on võimalik teenida märkimisväärseid summasid. Nii sündis omakorda antipiraatlus, mis on aastakümnete jooksul näidanud inimmõistuse loomingulisuse piiramatust.

Järgnevalt toon põnevamaid näiteid viisidest, millega on üritatud piirata tarkvara loata kopeerimist.

Kui jätta kõrvale turvamees arvutuskeskuse väravas, kes kontrollis, et ükski väljuja ei tassiks suuri kaste perfokaartidega, võib öelda, et esimene piraatlusevastane meede oli aktiveerimiskood, mis trükiti tarkvara pakendile ning mis tuli programmi käivitamisel sisse toksida (tõepoolest, kunagi olid ajad, mil tarkvara ei tulnud installida). Paremal juhul oli iga koopia unikaalse aktiveerimiskoodiga ent oli ka juhuseid, kus kõik koopiad käivitusid ühe ja sama koodiga, sest tiražeerijal oli odavam kasutada algoritmi, mis mõistis sama algoritmi poolt koostatud erinevaid koode. Nõnda jäi pealtnäha mulje, et kood on hästi kaitstud, sest igal pakendil on erinev kood, ent tegelikkuses avas iga kood ligipääsu igale koopiale. 

Järgmiseks muudeti omamoodi koodiks tarkvara kasutusjuhend. Käivitamisel näiteks küsiti kasutusjuhendi kindlal leheküljel olevast tabelist infot. Tõsist piraati see muidugi ei peatanud! Manuaalidest tehti koopiad või salvestati need kaasa tekstifailidena, kus imiteeriti originaali lehekülgede küljendust. Tolleaegsete arvutite eripärasuse tõttu polnud küll võimalik samal ajal tekstifaili eraldi avada, et koodi piiluda, ent see prinditi välja ja elu läks edasi.
80-ndaltel tuldi lagedale peenema tehnoloogiaga Lenslok, mille põhimõte seisnes selles, et ekraanile kuvatud silmale loetamatud koodi oli võimalik lugeda läbi selle seadme. Õnneks olid lahked häkkerid enamusel programmidel koodid lahti muukinud.

Väga kallite ja tihti spetsiifiliste programmide kaitseks loodi n-ö riistvaraline võti, mis oma olemuselt oli mingisse porti (harilikult LPT) pistetav vidin. Asja mõte seisnes selles, et kasutatav program kontrollis vastava võtme olemasolu pordis ning käivitus või võimaldas kasutada täisfunktsioone vaid selle olemasolul. Ühest küljest oli lahendus tõhus, sest üldjuhul ei viitsinud häkkerid piiratud levikuga tarkvara muukida aga kasutajad seisid tihti silmitsi ebamugavustega, sest tolleaegsetel arvutitel oli sageli vaid üks vastav port, kuhu oli juba ühendatud mingi seade ning selle asemele võtme ühendamiseks tuli kõigepealt arvuti välja lülitada kuna töötava arvuti küljest seadme väljatõmbamine põhjustas sageli peavalu. Sellised USB võtmed pole tundmatu ka tänapäeval.

Allikaid:
https://thenvm.org/exhibitions/piracy/
https://en.wikipedia.org/wiki/Product_activation
https://www.computinghistory.org.uk/det/56946/Lenslok-Software-Protection-Device/
https://en.wikipedia.org/wiki/Software_protection_dongle