4. Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eesti internetimaastikul

Interneti, telekommunikatsioonivahendite ja rakenduste kasutajate tegevuse ja eelistuste jälgimine Eestis ei erine minu arvates palju samast nähtusest mujal maailmas (kui jätta kõrvale totalitaarsed riigid). Tahest-tahtmata on tegu kahe- või isegi enamateralise mõõgaga. Ühest küljest võib väita, et kasutaja maitsete, eelistuste ja käitumismustrite (sh. geolokatsiooniandmete) abil on võimalik talle suures pildis pakkuda personaalsemat kogemust. Teades ta huve ja hobisid, on võimalik suunata teda haakuvate kohtade, kaupade ja teenuste juurde, mis ideaalis aitaks tal näiteks aega kokku hoida. 

Kõlab justkui hästi, ent tuleb arvestada ka negatiivsete külgedega. Esiteks tekib oht niiöelda netigetostumiseks, mis seisneb selles, et üha enam ja enam isikustatud suunamiste tulemusel satub kasutaja niivõrd sügavale enda ümber punutud labürinti, et muu maailm enam eriti välja ei paista. Teiseks jääb alati õhku oht, et (märkamatult) kogutud andmed võivad sattuda valedesse kätesse – olgu selleks siis ülimalt ahned korporatsioonid, küberkurjategijad või liigagarad õiguskaitseorganid. Kolmandana võiks ääri-veeri mainida ka mõnede inimeste piiripealset paranoiat, mis teades, et "alati kuskil keegi jälgib ja salvestab sind" lükkab nõrganärvilisema inimese vandenõuteooriate ja fooliummütside maailma. 

Euroopa Liidus kaitseb meid mingil määral ja vähemalt teoreetiliselt GDPR ehk isikuandmete kaitse üldmäärus aga nagu kõnekäänd ütleb, siis seadused on loodud selleks, et neist mööda hiilida ja pole kahtlust, et seda igapäevaselt ka tehakse. Mõnel juhul võib neist lugeda uudistest aga teatavasti on vahelejääjad üksnes "tip of the iceberg". Mis meie digielu põhjal loodud metadataga tegelikult tehakse või tegema hakatakse, on kahjuks raske öelda. Võimalik on vaid öelda, mida sellega tulevikus teha võidakse.

Andmete osava kasutamise tulemusel on selge, et suurkorporatsioonid saavutavad veelgi suurema võimu, suretades väiksemad konkurendid lihtsalt välja.

Pealtnäha privaatsed andmekillud võivad metadatana võimaldada luua kasutajast ülimalt täpse profiili, mida omakorda on võimalik kasutada ükskõik, millist laadi suunatud manipulatsioonideks. Teisisõnu, unustage need n.ö "vaktsiinidega süstitavad mind control kiibid"! Neid pole vaja, sest ilma nendeta on juba täna kavalaid algoritme kasutades võimalik meie mõtlemist suunata.

Käsikäes uute võimaluste tekkimisega püüavad ka riigivõimud neid enda kasuks rakendada. Näiteks on võimalus, et kuritegude lahendamisel (või peaks sõna "lahendamisel" kirjutama jutumärkides?) hakkab potentsiaalsete kahtlusaluste profiile looma AI selle põhjal, mis internetiavaruste küpsiseladudesse salvestatud on. Ühest küljest pole ju halb kui sedasi mõni ohtlik kurjategija tabataks, kuid tohutu hulga isikute puhul on kõrgendatud oht, et profiili sisse mahuvad ka paljud asjasse mittepuutuvad isikud, kes selle tulemusel asjatuid ebamugavusi peavad taluma. Seda enam, et kõrgema profiili kurjategijad oskavad tõenäoliselt vähem jälgi jätta ning ei satu seetõttu üldse luubi alla!

Lõpetuseks meenutan kõigile kultusfilmi Minority Report, mis maalib üsna masendava pildi tuleviku düstoopilisest ühiskonnast, kus puudub igasugune privaatsus. Ahjaa… filmis otsivad kurjategijaid küll selgeltnägijad, ent seda ilmselt vaid seetõttu, et aastal 2002 ei osatud veel ette näha (iroonia?) küpsiste ja metadata piiritut võimsust.

Allikad:
https://www.cato.org/commentary/takeaways-gdpr-5-years-later
https://www.technologyreview.com/2020/01/29/276000
https://www.imdb.com/title/tt0181689