ITSPEA Elar Must

Virginia Shea "Netiquette" -   "Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus"  (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life) – see on suurelt osalt  tähtsuse   kaotanud. Virginia   Shea raamatu  "Netiquette"  ilmumisaastal 1997. oli netikultuur tõepoolest pigem reaalse elu (IRL – in real life) pikendus, mistõttu oli mõistlik eeldada netis samasugust käitumist nagu IRL is. Internet oli justkui telefon 2.0 – midagi ametlikku ja tähtsat. Eelmise sajandi keskel ja ennegi olid ju isegi ajaleheartiklid ja brošüürid, kus räägiti täie tõsidusega telefoni kasutamise reeglitest ja etiketist. Rõhutati kõnele vastamise, lõpetamise ja õige sõnastuse äärmist tähtsust ning kõike muud sedavõrd olulise sündmusega nagu TELEFONIKÕNE seonduvat. Ilmselt oli telefon tollal sõna otseses mõttes kantseleielu peegeldus ning nõudis vastavat lähenemist isegi eraelus. Vanemate inimeste s õnul  polnud telefon veel ka 1980-ndatel mingi meelelah...

Hetkel, mil keegi esimest korda oma koodijupile hinnalipiku külge pani, sündis tarkvarapiraatlus.  Nagu arvata võibki, oli algul kõik lihtne. Piraat lihtsalt kopeeris tarkvara ümber ja autoril polnud mingit võimalust seda takistada. Võib arvata, et päris alguses polnud autoril selle vastu mitte midagi, et tema kood levib, sest see tõi talle tuntust ning palka sai ta millegi muu kui levitated koopiate hulga eest, ent kui arvutid hakkasid levima, sai kiirelt selgeks, et kopeerimist piirates on võimalik teenida märkimisväärseid summasid. Nii sündis omakorda antipiraatlus, mis on aastakümnete jooksul näidanud inimmõistuse loomingulisuse piiramatust. Järgnevalt toon põnevamaid näiteid viisidest, millega on üritatud piirata tarkvara loata kopeerimist. Kui jätta kõrvale turvamees arvutuskeskuse väravas, kes kontrollis, et ükski väljuja ei tassiks suuri kaste perfokaartidega, võib öelda, et esimene piraatlusevastane meede oli aktiveerimiskood, mis trükiti tarkvara pakendile ning mis t...

Interneti, telekommunikatsioonivahendite ja rakenduste kasutajate tegevuse ja eelistuste jälgimine Eestis ei erine minu arvates palju samast nähtusest mujal maailmas (kui jätta kõrvale totalitaarsed riigid). Tahest-tahtmata on tegu kahe- või isegi enamateralise mõõgaga. Ühest küljest võib väita, et kasutaja maitsete, eelistuste ja käitumismustrite (sh. geolokatsiooniandmete) abil on võimalik talle suures pildis pakkuda personaalsemat kogemust. Teades ta huve ja hobisid, on võimalik suunata teda haakuvate kohtade, kaupade ja teenuste juurde, mis ideaalis aitaks tal näiteks aega kokku hoida.  Kõlab justkui hästi, ent tuleb arvestada ka negatiivsete külgedega. Esiteks tekib oht niiöelda netigetostumiseks, mis seisneb selles, et üha enam ja enam isikustatud suunamiste tulemusel satub kasutaja niivõrd sügavale enda ümber punutud labürinti, et muu maailm enam eriti välja ei paista. Teiseks jääb alati õhku oht, et (märkamatult) kogutud andmed võivad sattuda valedesse kätesse – olgu sellek...

Lood põhinevad mu isa, sõprade ja tuttavate meenutustel. Nõukogude aeg hakkas muule ajale jalgu jääma ja samuti jäi muudele arvutitele jalgu nõukogude arvutustehnika. Üheksakümnendate saabumisega võis nende hauale lõplikult mulla peale lükata sest juba tuli läänest aina enam kasutatud arvuteid, mis leidsid jätkuvalt küsitava väärtusega rakendust nii erinevates asutustes kui ka jõukamates või tutvustega* peredes. Kuna läänest toodud arvutitele leidus rohkelt erinevat rakendustarkvara, mida oli ajastule omaselt imelihtne piraatkopeerida, hakkasid tollal peamiselt Eestisse saabunud 80286 protsessoritega arvutid ka reaalset tööd tegema. Kuuldavasti kasutati neid esmalt peamiselt tekstitöötluseks ja andmebaaside pidamiseks.  Õppinud spetsialiste veel eriti polnud aga keskkoolides hakati juba arvutiõpet pakkuma. See oli paraku liiga spetsiifiliselt programmeerimisele keskendunud aga üldõpet anda vist polekski saanud, sest turul valitses kontrollimatu segadus ning keegi ei oleks osanud ol...

Lood põhinevad mu isa, sõprade ja tuttavate meenutustel. Nõukogude Eestis võisid päris tavalised inimesed arvuteid näha vaid Soome TV ulmefilmides. Isiklikuma kogemuse saamiseks tuli kõrgharidust omandama minna, mis võimaldas mõnikord Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses perfokaarte suurtesse kastidesse pista või olla lihtsalt veidi parema õnnega kui teised.  Mõnikord juhtus, et su klassivenna isa oli näiteks rahvusvahelise mastaabiga astrofüüsik, kes kujuteldamatuid kanaleid ära kasutades oli suutnud välismaalt Tõravere observatooriumi tuua kaks Apple II arvutit. Kui ta need kord kooli kogu klassile tutvumiseks tõi, sai igaüks korra või kaks "konnamängu" mängida, mis oli selline mäng, kus konna pea kohalt lendas üle sääsk ning konn pidi hüppama just õigel hetkel, et tema ja sääse trajektoorid ristuksid. Selle tulemusel arvasid kõik, et arvutid ongi mõeldud mängimiseks.  Seda arvamust süvendas veelgi see, kui sama klassivend hiljem parimaid sõpru külla kutsus ning seal Com...

Selles tekstis on fookus meediavormil, mitte üksikutel kanalitel, kuna meediavormi enda arengule on oluliselt lihtsam näppu peale panna. Meediakanal, mis kasutab uut meediat oskuslikult: YouTube Valisin YouTube seepärast, et minu arvates on telemeedia läbi oma ajaloo olnud samaaegselt enim ja ka vähim muutunud meediavorm, mida YouTube lausa revolutsiooniliselt muutis. Telemeedia senise arengu positiivset külge näitab selle muutumine algsest puhtakujulisest teabeedastusvahendist mitmekülgseks teabe- ja meelelahutusvahendiks. Selle olemuslik areng aga peatus 1990-ndatel ning isegi digi-TV paindliku teenuse juurutamine ei pakkunud erilist värskendust, sest sisuliselt pakuti selle näol lihtsalt kehva valikuga internetiteenust läbi erakordselt kehva kasutajaliidese. Klient justkui sai mingi valikuvõimaluse, ent mida sa valid kui pole millegi vahel valida – puudus piisavalt laia ampluaaga sisu. Siinkohal astus areenile aastal 2005 YouTube, mis muutis juba niigi enda platvormil tegutsenud mee...